Meister valdab vanu kunste

Kirvevarrele sobiva kuju andmiseks kasutab Ülo Kleemeier kliimeistrit, mille ta on endale käepärasemaks kujundanud. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Ülo Kleemeieri (79) valmistatud tööriistu Anna lähistel Liivamäe bussipeatuses on autoaknast näinud tuhanded Tallinna–Tartu maanteel sõitjad, kuid on ka peatujaid ja ostjaid.

Kõige pilkupüüdvamad on muidugi sihvakad loorehad ja vikativarred, mille kohta mõnes kandis ka lüsi öeldakse. Varte kõrval olevas käru on aga asju, millele esmapilgul nimetust ega otstarvet anda ei oskagi. Ostjatega suhtlev proua Veera jagab lahkesti selgitusi. Ta on puutööd tegeva mehe abikaasa. Ülo Kleemeieri leian läheduses asuvalt majaõuelt labidavart hööveldamast.
Materjalist sõltub palju
Poest ostetud puidust hangu- ja labidavarred kipuvad murduma ja on ebamugavad. Ülo Kleemeier teab selle põhjust. «Need on sirged ja kindlasti prussist treitud. Puusüü ei jookse ju otse, aga viltune puusüü  ei taga vastupidavust,» selgitab ta.
Hangu- ja labidavarte tegemiseks kasutab Ülogi prusse, kuid valib neid hoolikalt ja järgib puu süüd. «Igast puust igat asja ei saa,» rõhutab ta.
Materjali käib Ülo metsas otsimas praegugi, kuigi arvab, et viimast aastat. «Metsast on head materjali raske hankida, annab kohe tükk aega jalutada, enne kui midagi sobivat leiad,» ütleb ta.
Materjal on Ülol sorditud, ikka selle järgi, mis milleks sobib. Kirvevarred ühes, labida- ja hanguvarred teises, vikatimaterjal kolmandas kohas. Katus on pea kohal, aga nii, et tuul läbi käib.
Üloga vesteldes selgub, et see, millisest materjalist mida tehakse, on paiguti erinev. Ei kipu ta teisi arvamusi ümber lükkama, lisab vaid, et lisaks lehtpuule kasutatakse tööriistade valmistamiseks ka kuuske. «Vanarahvas just pooldas kuuske, et siis on vikativarred head kerged, aga muidugi peab neid siis jälle metsas valima,» selgitab ta.
Kahtluse, et kuusk võib hakata vaiku ajama, lükkab Ülo kindlameelselt ümber. «Tavaliselt on palju vaiku nendes kuuskedes, mis on kasvanud ilusaks ja lopsakaks nagu jõulukuusk. Asjatundja varreotsija metsas nende poole ei vaata,» põhjendab ta.
Tema vaatab suurte kuuskede vahele, kus on peenemad, pikkuse poolest teistest maha jäänud kuivanud kuused. «Nende hulgast leiad mõnikord sellise, millel on veel ladvas paar väikest roheliste okastega oksa. See on õige materjal,» lausub ta.
Muidugi tuleb puud õigesti kuivatada, et see lõhki ei läheks. Ülo Kleemeier tunnistab, et kuivatamine on omaette kunst. «Ikka kipuvad lõhki minema, aga kuivatada tuleb aeglaselt, mina olen määrinud ka lubjaveega,» sõnab ta.
Ülo näitab kuivavat hanguvart, mis on kerge valge lubjakihi all. «Nii kuivades ei lähe see lõhki, aga niiskuse tõmbab välja,» soovitab ta.
Ernst Enno luuletuses «Heinaaeg on ikka nii» võttis Juku vikati ja «luiskas, niitis siuhasii» ning Manni tõttas rehaga riisuma.
Heinategu, mis algas vanasti pärast jaanipäeva, on nüüd traktorite ülesanne või asendunud silotegemisega. Käsitsi tehakse heina vähe.
Vikateid ja loorehasid leiab vanadest majadest praegugi, kuid noorema põlvkonna seas on vähe neid, kes niita oskavad, veel vähem neid, kes vikatit luisata mõistavad.
Seda, et vikatiga niitmine on hääbuv oskus, tunnistab ka Ülo Kleemeier. Päris lootusetuks olukorda Ülo ei pea, sest just vikateid ostetakse neilt kõige rohkem.
Nii on meister aeg-ajalt kimbatuses, kust leida head vikatitera. Seega, kel kodus või maamajas  terad niisama vedelevad, võiks võtta vaevaks need Liivamäele viia.
Ülo lubas, et kui terasid on rohkem, saab nende arvel mõne vikati endale korda teha. Isegi kulunud vikat on asja eest, sest kuigi seda kasutada ei saa, lõikab ta sellelt kanna maha ja paneb uuele.
Tema sõnul pole häid terasid enam poest saada. «Mis on vanemad, neil on õige kuju. Mõni parem, mõni kehvem, aga kõik ikka töökõlblikud,» selgitab ta. «Need, mis viimasel ajal tehakse, on absoluutne häbematus! Mõnda pole võimalik puuvarre otsa pannagi, sest saba on valesti tehtud.»
Vikatiterasid on Ülo tellinud kõikjalt, üks poeg tõi neid isegi Pihkvast, aga nendegagi ei jäänud ta rahule. «Sabad olid nii valesti, et pidi maha lõikama, ümber tegema ja uuesti külge keevitama,» põhjendab ta. «See on jälle paha, kui uus vikat on keevitatud, oleks nagu parandatud, kuid teistmoodi polnud võimalik.»
Ülo arvab, et vikatite tootmine kui selline on ilmselt lõpetatud ning neid teeb veel ainult mõni töökoda, kus seadmed on vananenud ja töölistel vikatiga niitmisest suurt aimu pole. «Seepärast ei tule ka korralikku toodangut. Näiteks vikati saba, mis on nagu poolkäsitöö, on ka puha valesti paigutatud,» ütleb ta nördinult.
Vanaisa juttudest tean, et kõige raskem on vikativarre juures teha painutatud käepidet, mis varre külge käib. Veera Kleemeieri kinnitusel on tõesti sellega tööd palju ning kui arvestada töö hulka, on käepideme hind madal.
Tänapäeval on vikati koha üle võtnud trimmer. Niitmisliigutus on sarnane, mõlemal tööriistal on omad eelised ja puudused, aga vikati kasuks räägib vähesem müra ja oluliselt kergem kaal.
Ülo Kleemeieri meelest trimmer vikatiromantika vastu ei saa. «Trimmeriga niites on käed pinges, kõrvad klappides, loodust ei tunneta, laulda ei saa,» põhjendab ta.
Hääbuva kunsti meister
Kuigi tundub, et üks korraliku ja käe järgi varrega kirves võiks olla nõutud kaup, Ülo Kleemeier seda ei kinnita. Rehmab käega ja ütleb, et neid ei tasu justkui tehagi, sest poes olla odavamad. Korralikku lõhkumiskirvest poest siiski ei saavat. «Need Fiskarsi omad on liiga õhukesed, vars on küll kerge ja tugevast fiiberkiust, aga needki lähevad mõnikord katki,» lausub ta.
Kleemeier teab seda, sest talle on toodud niisuguseid kirveid palvega uus vars teha. Sellist tööd  meister vastu ei võta, sest kirvestel on nii väike silm, et puidust vars vastu ei pea.
Millist kirvest parasjagu eelistada, sõltub sellest, kas on tarvis puid lõhkuda või lihtsalt hagu raiuda. Kõige tavalisem ehk nn vene kirves, mis on õhukese teraga, sobib tahumiseks, võsa ja okste raiumiseks.
Lõhkumiskirved on paksemad, nende kaal on poolteist kuni kaks ja pool kilo. «Kergemad on rohkem peenikeste pakkude ja lepapuude jaoks,» täpsustab Ülo.
Hea puulõhkumiskirve tunneb Ülo ära jämedast terast ning pikast ja isegi raskevõitu varrest, sest mida raskem on kirves, seda pikem peab olema vars. «Peeneteralistele ei tohi pikka vart panna, see hakkab põrutama,» märgib ta.
Kui esmapilgul tundub kirvevarre tegemine suhteliselt lihtne olevat, selgub, et siingi on oma kunst sees. Kleemeier rõhutab, et kõige tähtsam on kirve tasakaal. «Raskuskese peab olema kirve lähedal või sõrmejämeduse jagu varre poole. See määrab ka varre pikkuse,» sõnab ta.
Ülo on proovinud sepatööd ja oskab ka kõiki teisi maainimese töid. Tunnen muret selle üle, ega tema teadmised ja oskused kaduma lähe. Õpipoissi Ülo endale enam ei võta, aga tunneb heameelt, et ühel pojal on puutöö peale andi ja ka kunstikalduvust. «Ta teeb igasuguseid karikatuurseid puuslikuid ja kujusid,» ütleb ta uhkusega.    
Ülole sai tööriistade valmistamise oskus selgeks poisikesena Siberis puutöökojas töötades.
Ülo ja ta vendade lapsepõlv sai otsa, kui pere 1941. aasta juunis Siberisse küüditati. Toona elas pere Lääne-Virumaal, Ülo isa on pärit Tapalt, ema sealt lähedalt Vajangult. 1948. aastal pääsesid vennad koju tagasi ja asusid vanaisa juurde elama, kuid 1949. aasta märtsis saadeti nad uuesti külmale maale. Emaga said nad kokku alles aasta lõpus.
Kokku on Ülo Siberis veetnud ligi 18 aastat oma elust, sealt on pärit ka tema abikaasa Veera.
Liivamäele kolisid ligi 30 aastat Paides elanud Veera ja Ülo Kleemeier mõni aasta tagasi, kui linnas elamine ära tüütas.
Puutöö on Ülole olnud rohkem hobi eest, sest õppinud ja töötanud on ta metallialal. «Tomski tehnikumis õppisin kaevanduse masinatööstust. Masina- ja metallitööstuses töötasin pensionieani,» täpsustab ta.
Seda loodab vanavanaisa Ülo Kleemeier küll, et vikatiga niidetakse ka 30 aasta pärast, kas või vanade oskuste elushoidmise nimel.