Hinnatõusu suurust ennustada läheb keeruliseks

Marje Josing Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti konjuktuuriinstituudi direktor Marje Josing tunnistab, et keeruline on täpselt ennustada, kui palju järgmistel aastatel hinnad tõusevad, sest ebakindlus majanduses jätkub ja Eesti on suuresti mõjutatud maailmamajanduse tormituultest.

Kui suur hinnaralli kauplustes veel käib?
Võrreldes eelmise aastaga on hinnatõus natuke aeglustunud. Selleks aastaks prognoositakse kolmeprotsendist hinnatõusu (2011. a tõusid tarbijahinnad 5%). Põhiliselt veab seda praegu energiahindade tõus transpordi- ja eluasemekulude kaudu.
Toiduga on nii ja naa. Liha on kallinenud, piimatoodete hind suhteliselt stabiilne. Köögivili on olulisel odavam kui aasta tagasi.
Kes on toiduvalikus paindlik, oskab süüa teha ega ole klammerdunud kindlate kaupade külge, peaks hakkama saama. Inimesed otsivad praegu soodushindu, aga see ei ole nii vaid Eestis. Seda räägivad ka Austria, Prantsusmaa ja Hispaania kaupmehed.
Toidukauplustes on päris palju riiuleid, kust võiks rahumeeli mööda kõndida – oleks päris tervislik (igasugu krõpsud, kommid, alkohoolsed joogid). Mida kõrgem on ostetava toidu valmidusaste, seda kallim see on. Heade kokkamisoskustega suudab seega päris palju säästa.
Millises suunas võiksid hinnad paari aasta jooksul liikuda?
Eesti hindasid mõjutavad sajad faktorid. Üks neist on maailmaturu hinnad. Me küll kasvatame teravilja, aga kui maailmaturu konjunktuur on soodne, siis meie põllumehed hea meelega ekspordivad vilja ja ka meie leivatööstused ostavad vilja sisse maailmaturu hindadega.
Maailmaturu hinnad sõltuvad palju majanduse arengust ning toormehinnad on praegu väga heitlikud ja kõikuvad. Nõudluse kasvades hinnad tõusevad, majandussurutise käigus langevad.
Nafta hinda ei oska keegi täpselt ennustada. Lisaks nõudluse muutumisel võib kiiresti muutuda ka pakkumine. Poliitilised pinged ja sõjalised konfliktid naftat tootvates regioonides võivad mõjutada pakkumist. Tegemist on börsikaubaga ning hirmud ja ohud võimendavad hinnaliikumisi.
Võib aga öelda, et kui majanduses suuri ootamatusi aset ei leia, tõusevad Euroopas hinnad umbes 2-3% aastas ja Eesti inflatsioon jääb tänavu 3-4% piiresse.
Et toiduhinnad hakkaksid oluliselt langema, pole vist põhjust loota. Eriti kui vaadata seda, milline on maailm 30-40 aasta pärast. Suurenev elanike arv toob kaasa ka suure nõudluse.
Pikas perspektiivis toiduhinnad tõusevad. Prognoositakse ju maailma elanike arvu kasvu ja kui arengumaade inimesed saavad jõukamaks, suureneb ka nende toidunõudlus.
On teada trend, et jõukuse kasvades suureneb ka loomse valgu nõudlus (liha, piimatooted), kuid loomse valgu tootmine nõuab tunduvalt rohkem vett, energiat ja viljakat maad.
Pikas perspektiivis on maailmas suur probleem magevee nappus. Liha ja piim on ju põhimõtteliselt vee töötlemine läbi looma. Kui vett ei ole, siis see võib mõjutada hindu.
Eestis asub muidugi sellest mõttes väga heas piirkonnas. Meil vähemalt veemuret tulevikus ei ole.
Eesti on üldse imekena maa. Meil on puhast vett, õhku, metsa, on ruumi olla ja liikuda.
Ega elukvaliteeti saa mõõta vaid SKPga. Võime elada kusagil suurlinnas keemiatööstuse kõrval, SKP on kõrge, palk hea, aga midagi hingata ei ole. Peaksime tähstustama rohkem neid väärtusi, millest paljude saastunud suurlinnade elanikud maailmas võivad vaid unistada.
Kas midagi läheb
odavamaks ka?
Kindlasti mingid kaubad lähiajal odavnevad. Munade hind tõusis «munapaanika» tagajärjel ebanormaalselt kõrgeks. Nii kõrge hind vähendab tarbimist ning seda munatootjatel ja müüjatel küll vaja ei ole.
Nüüd, mil pühad on möödas ja meeled rahunenud, saab ka hinda taas langetada. Natuke suuremast puuripinna nõudest kana kohta teadsid tootjad juba aastaid ja rumal (või just väga kaval tootja seisukohalt?) oli just enne lihavõtteid tootmistakistustest ja suurest investeerimisvajadusest rääkima hakata.
Maailmaturul on odavnenud kohvi hind, ka suhkru hinnal on alanemisruumi. Tatar on taas normaalse hinnaga ja eelmise aasta tatrapaanika unustatud.
Energia hinnad kallinevad. Mida saavad tarbijad teha?
Elektrituru avamine tõstab elektriarveid järgmisel aastal kuni 20 protsenti. Kuid ka teised energiahinnad ennemini tõusevad kui langevad.
Nafta hinna tõusu järgivad nii põlevkiviõli, gaas, hakkepuit, küttepuud. Energia kallinemise puhul ei anna muud teha, kui oma pesakesi soojustada. Kahjuks on meie majadest suur osa ehitatud nõukogude ajal, kus energial polnud õiget turuhinda ja energiasäästule mõeldi vähe.
Uute majade projekteerimisel ja ehitamisel tuleks nüüd esmalt mõelda, milline on maja energiasäästlikkus ja millised on halduskulud.
Järvamaal ehitatakse ja kavandatakse mitut biogaasijaama.
See on õige ja ka Soomes väga levinud. Bioenergial on aasta-aastalt aina olulisem koht meie energiamajanduses.
Kuidas on viimastel aastatel muutunud tarbija käitumine?
Kokkuhoidlikumaks, ettevaatlikumaks, säästvamaks. Mõeldakse rohkem, ei võeta nii kergelt laenu, püütakse säästa, ostusid kaalutakse rohkem, toiduoste plaanitakse paremini ja vähem lähem toitu raisku.
Kriisil oli ka häid külgi. Nii näiteks alkoholi tarbimine kriisiajal vähenes. Nüüd, mil majandusel läheb paremini, on jälle oht, et alkoholi tarbimine hakkab suurenema.
Päris sageli näeb kaupluses pilti, kus kehvalt riides inimese ostukorvist vaatab vastu õllepudel või viinapudel ja kassas ostetakse veel suitsu, aga toidu tarvis raha napib.
Kas tarbija on hakanud positiivsemalt tulevikku vaatama?
Tarbija vaatab viimastel kuudel tõesti tulevikku veidi positiivsemalt. Teda mõjutab paljuski tööturu olukord. Praegu on näha, et tööturul on olukord jälle paremaks läinud. Kevadel-suvel lisanduvad hooajalised töökohad ja see teeb tööotsijate elu natuke kergemaks.
Kuivõrd on põhjust loota palgatõusu?
Prognoositakse palga 4%-list kasvu, aga et ka hinnad kallinevad, jääb sellest järele protsendine reaalpalga kasv. Unustage ära 10 või 20 protsenti palgakasvu. Seda saab küsida vaid siis, kui olete asendamatu tippspetsialist.
Aga niikaua, kui Eestis on 100 000 töötut, pole ettevõtjal põhjust lihtsa töö eest rohkem palka maksta. Ta võtab lihtsalt teise inimese tööle.
Noortele, kes valivad praegu eriala, soovitan tõsiselt kaaluda infotehnoloogiat ja teisi tehnikaalasid. IT-sektoris on oluliselt kõrgemad palgad ja palju huvitavaid töökohti. Valige alad, kus teid tööturul oodatakse. Inimene saab oma tuleviku tarvis väga palju ära teha õige haridustee valikuga. Kahjuks on nii, et kui Juku ei õpi, siis Juhan palka ei saa.
Mida tegi eurole üleminek meie hindadega?
Eesti sattus euroga liituma ajal, mil maailmaturul kõik hinnad tõusid. Nii on raske eristada hinnatõusu, mida põhjustas euro, kulude tõusust tingitud hinnatõusust.
Ajal, mil läksime eurole üle, on hinnad tõusnud 4-5% aastas. Sama palju tõusid hinnad ka teistes Balti riikides või näiteks Suurbritannias, kus ei taheta eurost midagi teada.
Kui eurole üleminek Eestis hindasid üldse mõjutas, siis juhtus see juba kuus kuni üheksa kuud enne üleminekut, mil ettevõtjad, kel oli selleks võimalus, tõstsid hindu.
Küll on euro tulek mõjutanud tarbijate mõtlemist. Enne oli vahe, kas asi maksis kolm krooni või viis krooni, aga praegu pole suurt vahet, kas see on 20 või 30 senti. Eurosentide puhul inimesed ei erista hinnaerinevusi nii täpselt, kui seda tehti kroonidega.
Paljud eestlased arvavad, et vaid Eestis on raske. Kuidas mujal Euroopas olukord on?
Ei tahaks küll olla kreeklase nahas, kellega terve Euroopa õiendab. Lõuna-Euroopas on ees päris rasked ajad, sest valitsused peavad tegema olulisi muutusi eelarvetes ja kulusid piirama.
Töötajatele tähendab see töökohtade kadu ja sissetulekute vähenemist. Streikimine siin ei aita, sest kui aastaid on laenurahaga üle võimete elatud, siis ükskord peab see pidu lõppema. Kuidas see Eesti rahvatarkus kõlas – pill tuleb pika ilu peale…