Teater mängib eesti keelega
14. märts 2020, 00:00
Paide teatril valmib kuu lõpus uus, koguperelavastus «Blablabla», mis on pühendatud eesti keelele ja sõnamängudele, milleks meie emakeel lõputult võimalusi pakub.
Maarit Nõmm
Sõnamängulistes värsslugudes käib ringi Blablabla, kes suudab sõnadega korda saata uskumatuid asju. On keeleolümpia, kus tähed, sõnad ja laused üksteisega mõõtu võtavad. Ringi toimetab nimekirjamees, kes püüab kõik maailmas leiduvad nähtused korralikult nimekirjadesse rivistada, ning juhtub veel palju muud hämmastavat.
«Blablabla» seavad lavale kaks tuntud Eesti lavastajat – Eva Koldits ja Anne Türnpu.
Millega «Blablabla» alusmaterjal teid ära võlus?
Eva Koldits: «Blablabla» on meie tellimusel kirjutatud tekst – et oleks lõputut fantaasiat, värssi ja keelemängu. Et lastel oleks äratundmisrõõmu, kuidas kujutluspiltide lõpmatus ongi normaalne, ja täiskasvanutel tuleks meelde (kellel pole), et ühel neuronil on ajus tegelikult vähemalt 1000 (mitte 100) sünapsit.
Anne Türnpu: Materjal ei ole ninnu-nännutav, ei ole tädilik – on pöörane ja iseennast leiutav. Võib-olla rohkem nagu väikeste poiste mõttemaailm. Neile tehakse vähem teatrietendusi ju.
Kui keeruline (ja kas üldse) on kahe peale üht lavastust teha?
Koldits: Meie tandemi ajalugu on juba 15 aastat vana. Oleme koos teinud vähemalt kümme lavastust, lisaks mitu kontsertlavastust. Järelikult pole see meile mitte keeruline, vaid vastupidi – innustav.
Türnpu: Kaks pead on ikka kaks pead. Neli silma on ikka neli silma. Mulle meeldib.
Millest teie meelest «Blablabla» räägib või mida publikule öelda tahab?
Koldits: Publikule ei saa ju midagi ette öelda, sest igaüks mõistab ja mõtestab maailma isemoodi. Eriti lapsed. Lavastuse üks teema on ka asjade, nähtuste ära sõnastamine – maailma nimekirjastamine, kõigele nimetuse andmine, kuigi isegi see ei tähenda, et me hakkame maailmast samamoodi aru saama.
Mida siiski nii lapsed kui ka täiskasvanud ühiselt mõistavad, on mäng. Reeglid võivad erineda, kuid mäng on Mäng.
Türnpu: Keeleaastale pühendatud. Laste mängulisusele pühendatud. Keelega maailma kompamine, nagu lapsed seda teevad. Keelega maailma üles ehitamine, nagu lapsed seda teevad. Ja rõõm sellest, et saab tegutseda.
Kas koguperelavastust on kuidagi teistmoodi teha kui tavalist lavastust?
Türnpu: Pole ju mingit tavalist lavastust olemas, iga kord on isemoodi, iga kord on otsast peale leiutamine. Ja lapsed on kõige nõudlikum publik, nemad ei istu viisakusest etenduse lõpuni tasa.
Koldits: Üldiselt määrab materjal žanri. Kui just pole eesmärk teha Kreeka tragöödiat kaasaegse salongikomöödia võtmes. Seega on materjal teine ja nagu Anne ütles: seekord on ka sihtrühm teine.
Mida Paide teatrist arvate?
Türnpu: Rõõm on teha teatrit huvitavate ja andekate näitlejatega!
Koldits: Anne on neli aastat olnud nende andekate näitlejate õpetaja. Võimalused paistavad lõputud ja tahe suur, seega on hea olla osaline nende teekonnal.