Naised nautisid masinaid ja värske mulla lõhna

Saaremaalt sõitis Aravetele üheksandale naistraktoristide kokkutulekule 16 roolipiigat.

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Eelmisel nädalavahetusel pidasid naistraktoristid üle Eesti juba üheksandat kokkutulekut ja tunnistasid, et aega, mil nemad hommikust öötundideni põldu kündsid, ei tule põllupidamises enam kunagi.

Päike paistab. 75 naist kõikjalt Eestist, näiteks Lindi Leedid Lääne-Virust ja Roolipiigad Saaremaalt istuvad Aravete Kangrumäel laudade taga, limpsivad jäätist ja vestlevad. Traktoritest! Ja vanadest, headest aegadest.
Saan nendest naistest aru, kui nad räägivad, kuivõrd tööinimestest omal ajal lugu peeti ja kui tähtis oli põllumajandus. Ka Järvamaale.
Kevadsuvel 25 aastat tagasi ei kirjutanud rajoonilehtki oma neljal küljel muust, kui ainult kevadkünnist ja -külvist, piimaannist, söödavarumisest ja sellest, kuidas siin ja seal tublidele kolhoosiperedele eramuid ehitati.
Ilmusid fotod kuu parematest lüpsjatest ja iga nädal anti nimeliselt teada, kes kõige rohkem kündis-külvas-lõikas.
25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje Kriisa aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.
Sellega on nõus ka Luule Aava ja Marta Kondas, esimene Lehtse, teine Aravete kolhoosi traktorist.
Vastuseid küsimusele, miks just see mitte väga naiselik amet, on naistel mitu.
Esiteks – hea palk. «Naismehhanisaatoritele maksti kümme protsenti kõrgemat palka. Minu esimene palk 1978. aasta mais oli 600 rubla,» lausub Marta. (näiteks noor õpetaja teenis 100–130 rubla – toim)
Teiseks – maal polnud palju ameteid valida, oled kas müüja, lüpsja, õpetaja või traktorist.

Kolmandaks – oma elamispind. Need, kes majandis hästi tööd tegid, said kindlasti korteri või koguni maja. Traktoristid olid hinnatud.
Neljas põhjus oli kõige tähtsam – amet meeldis!
Varem Jõgevamaal Palal, 1979. aastast Aravete kolhoosis traktoristiametit pidanud Maie Laumets igatseb siiani kevadkündi taga ja läheb igal võimalusel seda põllu äärde vaatama. «Mulla lõhn on nii hea, kohe tunda, et kevad on tulnud,» ütleb ta õhates.
Maie oli üks neist neidudest, kes Järva-Jaani kutsekeskkoolis nr 31 mehhanisaatoriks õppis. «Seal oli palju tüdrukuid: enne mind kuus, minu kursusel veel üks ja pärast mind veel paar-kolm,» mäletab ta.
Aravetele tulekut Maie ei kahetse, sest siin olid suured palgad. «Enne mind oli kaks naistraktoristi ees, käisin Ainumäe (kauaaegne majandijuht Alar Ainumäe – toim) juures ja võttis kohe tööle,» meenutab ta. «Sain kapremondist tulnud MTZ 50. Aasta hiljem premeeriti mind tuttuue MTZ 82ga.»
Kodus on Maiel mitu medalit kevadtööde eest. Et mees oli juhatuse liige, andis majand neile maja.
Seda meelt on naised küll, et niisugust aega, kui nemad rooli keerasid, enam tagasi ei tule.
Marta Kondas meenutab, et siis oli majandis 1000, nüüd Aravete Agro OÜs vaid 120 töötajat. Masinad on võimsad, laudas toimetab robot ja taimekasvatus on pea peale pööratud. «Kündi tehakse äärmisel vajadusel, et mitteviljakat mulda mitte üles keerata,» arutleb ta. «Läga läheb otse maasse, samal masinal on küljes randaal, mis maa külviks ette valmistab, ja külvik tuleb kohe järel. Niidukki on kuus lai, mitte 1.20 meetrit, nagu oli meie ajal.»
Marta kaasa on traktoristitööle truuks jäänud juba 40 aastat. «Töötab Saksa Fendti peal, hästi mugav,» ütleb Marta, kadedusenoot hääles.

KOMMENTAAR

Loniida Bergmann
kokkutulekute korraldaja
Nüüd oli üheksas kord kokku saada ja tuleb kümnes ka. Naistraktoriste oli omal ajal palju, Jõgevamaal, kus mina töötasin, oli kõige rohkem, üle saja. Eestis väidetavalt üle 400.
Kokkutulekul oligi meid kõige rohkem Jõgevalt – 21, Saaremaalt 16 ja Raplast 14. Need on teistmoodi inimesed. Eesti põllumajandusmuuseum tahab kuuldavasti teha naistraktoristide toa ja tunneb huvi meie autasude vastu.
 

    Tagasi üles